ruuduline pusa

see on minu kõige uuem õmblustöö, mis valmis nii paar nädalat tagasi. ütlen ausalt, et viksisin idee ühest poest maha (jätan targu ütlemata, mis poest - pärast pannakse äkki veel kinni või midagi!). nimelt ma proovisin sarnase tegumoega kampsunit ühes poes ja see oli seljas väga äge. ma olin juba kassasse minemas, kui oma tavapärast kvaliteedikontrolli (jep, professionaalne kretinism, aga elu sees ei lahku ma nt Zarast (ei ole see pood, kust ma idee sain) ühegi asjaga, mille õmblusi ma üle pole vaadanud - ma ei taha maksta hiigelsummasid tõeliselt halva kvaliteediga toodete eest) käigus tuvastasin, et muidugi oli juba üks trukk eest ära tulnud. ohates viisin oma kallikese riiulisse tagasi. soov samasugust kampsunit/pusa omada aga ei kadunud. nii ei jäänudki muud üle, kui Abakhani külastada ja suurepärase kanga ja trukkidega väljuda.

kui ma uue pusaga kodus ringi kõndisin, hakkas Madis muidugi kõva häälega naerma ja teatas mulle igakord möödudes: "Häääudi, fõuks!". selgituseks lisas, et ruudud on ju täielik kantri ja krae näeb välja nagu kaelaside. ja lisas, et ei tea, kus mu hobune on. nojah. vähemasti tööl sain oma pusa eest kõvasti kiita!

PM: trikotaažkangas, mis on mõnusalt veniv, aga mitte selline, mis kiiresti välja veniks.
lisaks trukid.
LÕIGE: kunagi ammu Burdast võetud. see on mul üks põhilõige T-särkide, pusade jne õmblemiseks. täielik räbal juba (just viimati kleepisin teda kleeplindiga kokku), aga teda on hea kõigeks kohandada.

pusa:

talvemantel

mu mantel valmis juba tegelikult talve alguses (nii palju siis minu jagamise kiirusest). lihtsalt üks hetk oli selline täiesti tüüpiline mulle-ei-ole-mitte-midagi-selga-panna-olukord. enam ei sobinud eelmise aasta isetehtud mantel (sest see oli suureks jäänud ja tegelikult ei meeldinud mulle ka selle lõige juba algusest peale. ära anda ega visata ei plaani, ootab ümbertegemist, sest erinevalt lõikest on kangas lihtsalt suurepärane) ega poemantel (mis oli ka suureks jäänud ja üldsegi kuidagi...vana) ega ka paar aastat tagasi tehtud mantel (mis küll meeldib mulle endiselt, aga on kuidagi pikk ja kohmakas ja takistab liikumist). seega ei jäänud mul muud üle, kui oma kangavarusid inspekteerida ja sobiv välja valida, lõike olin ma juba varem leidnud.

õmblemine läks lausa lennates, mind ei takistanud ka süümepiinad selle ees, et tegelikult oleksin ma pidanud enda mantli asemel hoopiski Madise sõbranna mantlit õmblema (piinlikkusega tuleb tunnistada, et see on mul siiamaani õmblemata). erilist mässamist ei olnudki ja villavatiinist tulenevate karvapallide köhimine seekord ka ei häirinud. tulemus mulle meeldib, võibolla muidugi oleks küll võinud natukene kitsam olla, aga elame üle.

PM: villane mantliriie
VM: polüestervooder, vblla natuke tugevam, kui tavalised voodrid
lisaks villavatiin, liimiriie, nööbid, pannal
LÕIGE: "Šitje i kroi" 3/2010

mantel eest:


ja tagant:

ja siin valik suurepäraseid kunstilisi fotosid sellest, kuidas ma ise seljas olevat mantlit pildistada püüdsin, sest Madist polnud parasjagu käepärast:

lilleline pluus

see on projekt, mille kohta võin liialdamata öelda, et ma tegin seda aastaid.

ma arvan, et ma ostsin esimesena kanga (mitu aastat tagasi) ja ilmselt taaskord millegi muu jaoks. siis leidsin lõike, maal vanu Burdasid lapates.

lõiget pidin kohandama, sest algselt oli tegemist kleidi ülemise osaga (see tähendab, et ta oli väga lai ja lühike). alles jäid sisuliselt vaid esidetaili voldid ja püstkrae. varrukad tegin lühikesed, seljadetaili kinnis on trukkidega ja allääres on seotav alläärekant.

ilmselt siin peitubki valmimise venimise põhjus - pärast väljalõikamist oli tollega nii palju mässamist, et mul viskas totaalselt üle ja nii jäi ta seisma koos teiste samasugustega minu õmblussektsiooni nimetuse alla "kunagi, kui mässamise peale vihastumine üle läheb, teen valmis".

igastahes on ta nüüd valmis. korra olen seda kandnud ka, aga ta mu eriline lemmik ei ole. kuigi mitte väga ammu oma riideriiulis (sest kappi mul endiselt pole) inventuuri tehes olin põhimõtteliselt seda juba ära andmas, aga siis hakkas kahju - ikkagi ju kaua tehtud, kaunikene. ja üle pika aja selga proovides leidsin, et pole tal viga midagi. suvi ka varsti tulemas, siis saan ehk rohkem kanda.

PM: õhuke puuvillane, lisaks trukid seljakinnisele (nende löömise üle kindlasti kõik mu naabrid rõõmustasid, nagu ikka! ma ei mäleta millele ma ükskord parasjagu trukke lõin, võibolla see sama pluus, igastahes tekkis esialgu majja (kortermaja) täielik vaikus. sellele järgnesid mõne aja pärast naabrite väga närvilised tümpsuvad sammud, mis lõppesid alles siis, kui trukid ees. nojah, vblla ma muidugi ka lihtsalt kujutan ette.)
LÕIGE: Burda 10/1976

pluus eest:
tagant:

pikk ja roheline

siin ta siis nüüd lõpuks on - minu imekaunis pikk ja roheline kleit.

eestvaates:


ja tagantvaates:


nüüd neid pilte vaadates ma ei suuda ära oodata, millal ometigi suvi tuleb (kuigi ma olen absoluutselt rahul ka talve ja kevadega!).

T-särk Beritile

ükskord kangapoes käies leidsin sealt vahva ahvidega trikotaažkanga. millegipärast meenutasid need ahvid mulle kanagesti mu õetütart, kes siis oli kuskil kahene. uurisin õelt Beriti suuruse ja olin täitsa valmis talle sellest kangast midagi tegema. kahjuks aga kõik mu õmblusajakirjad sisaldasid täiesti tavalisi ja igavaid laste lõikeid. sihukesest kangast ei saa ju niisama mingit junni teha, eksole! nii ma siis natuke kurvastasin, kuni avastasin poest "Šitje i kroi" lasteteemalise erinumbri, kus täitsa mitu toredat lõiget sees. egas midagi, tuli see ajakiri endale koju tassida (no tegelikult ma muidugi ikka maksin selle eest, et keegi ei arvaks, et ma selle varastasin või midagi). no ja siis läks veel aega, kuni Beritil tuli 3-aastane sünnipäev. mõistsin, et ma ei saa enam viivitada ja asusin talle ajakirjast valitud T-särki tegema. naiivitarina mõtlesin, et mis see lasteasja õmblemine ära ei ole - ega ta üle paari tunni ikka aega võta. jee rait. ma õmblesin ja mässasin sellega ikka mitu päeva. aga valmis ma ta sain!


lõige: "Šitje i kroi" 7/10

dressipüksid

tegin endale eile dressipüksid. nende väljanägemisest kirjutasin siin.

põhimaterjal: pahemalt poolt veits karvane (st fliisine) dressiriie, mis on sportimisele kohaselt sportivate meeste trükiga. kanga ostsin mitte just väga kaua aega tagasi Kangadžunglist. avastasin selle nimelt sealsest leiunurgast ja kuna trükk sel kangal oli piisavalt humoriaalne, pidin kohe ostma.

lõige: "Šite i kroi" 6/2010-st ja mõeldud tegelikult üldsegi mitte dressipükstele.

püksid on imemugavad ja koheselt said ka mu lemmikuks (hoolimata nende naeruhoogusid põhjustavast välimusest). ja taaskord, kui kaamera saan, teen pilti ka.

kleit

mul on uus pikk ja roheline kleit! see kleit on täitsa...pikk ja roheline. lisaks sellele on ta ka veel muidu mõnus, sest
1. ta on nii õhukesest materjalist, et ma ei sure sinna sisse ära, kui ma 30-kraadise palavusega ringi liigun
2. tõeline meeste lemmik! töötab nii mu töökaaslaste kui ka suvaliste tänava-vanurite peal
3. ta on nii pikk, et varjab vabalt mu karvased sääred. sest olgem ausad - ma tõesti ei viitsi neid koguaeg epileerida

miinus on muidugi see, et ta võib mõnel tekitada tunde, et ma olen kodust välja tulnud öösärgis. või siis, et ma olen natukene rase. või et mul ei ole jalgu, sest need ei paista eriti kleidi alt välja. või kleidisaba jääb toolirataste alla ja käriseb, nagu juhtus mul ühe pika seelikuga. aga ma ignoreerin neid kõiki.

PM: kasutasin imeõhukest puuvillast riiet, mille ma kunagi aastaid tagasi Kangast&Nööbist ostsin ja mis tegelikult oli mõeldud hoopiski ühe teise asja tarbeks.
VM: ostsin ka K&N-st, see on samuti imeõhuke (batist). K&N mulle meeldib! kuigi seal võib paljalt hindade nägemisest pimedaks jääda, olin ma seekord voodri eest surmkallist raha nõus maksma, sest nii meeldiv teenindus oli! vuristasin müüjatarile oma õhukese voodri leidmise mure ette ja, selle asemel, et mind vihkavalt vaadata ja midagi nina alla pobiseda (nagu juhtub tihtipeale ühes teises kangapoes), naeratas müüjanna rõõmsasti ja ütles, et ta teab, mida ma tahan ja näe, siin on batistid ja mis värvi mul vaja on ja otsis kõik välja. ma siis üritasin ka natuke tark olla ja rääkisin, kuidas suvel ikka polüester voodrit ei taha panna ja müüjanna kiitis aga takka. tundub, et päris vähe on ikka vaja, et ma oma raha kuskile poodi jätaksin.
LÕIGE: võtsin oma vanast heast Burda-sõbrast. ma täpselt ei mäleta, kas see oli 7/2010 või natuke varasem.

õmblemine läks kenasti, kuni ma põhiosa selga proovisin ja oh seda rõõmu, kui ma avastasin, et ülemine rinnaosa on mulle päris suur (kuulen Kärti ütlemas, et võta juurde!). tänasin Burdat, nagu mul ikka tihti peale tema lõikeid kasutades teha tuleb. olin täiesti kindel, et suurus 38 läheb mulle suurepäraselt, sest siiani oli see osutunud tõesti ideaalseks. st te ei saa aru. Burda lõigetega on alati räige nuss noh! ALATI!! ma pean a-la-ti kuskilt sisse võtma, midagi kitsamaks tegema jne. ja siis ma olin järsku märkamatult suutnud oma keha sobitada ideaalselt Burda suurusesse 38. mitte mingit jama! ja nüüd selline ikaldus. ma kahtlustan, et 36 suurus jääb mulle mõneti liiga väikseks. kui mitte muidu, siis pikkuste poolest kindlasti. ohh rõõm tõepoolest.

voodriga läks lihtsamalt. alguses ma tahtsin selle ka teha koheva, aga siis avastasin, et mul pole riiet nii palju ja siis ma võtsin lihtsalt oma pika seeliku voodri, panin kangale ja lõikasin selle järgi välja, eirates kõiki koolist pähe tuubitud reegleid ja huvitumata, kas see jääb üldse hästi istuma (õnneks jäi). no nii juba tahtsin, et valmis saaks ja ei viitsinud enam mõelda ja otsida, et kust korraliku lõike leian. siis varsti sai kleit ka valmis.

nüüd ma hõljun sellega ringi ja rõõmustan ja vaatan ärevusega ilmateadet, mis lubab edaspidiseks vihma ja külma ilma. oh toredust. õhtul, kui meeles on ja kaamera kätte saan, panen pilte ka. seniks aga õmblemiseni!

mehed suurte kottidega

Madisel oli 20.juunil sünna. õnneks olen mina tõeline käsitööline ja seetõttu suutsin peaaegu vältida tema sünnakingile raharaiskamist. nimelt ta juba mõnda aega käis ringi joonistega ning rääkis mulle, kuidas ta tahaks endale mõnusat kotti. sain vihjest aru ja vaatasin üle oma kodused kangavarud. leidsin justtäpselt sobiva ruudulise - mõnusasti kõva ja vastupidav. ega jäänudki muud üle, kui minna poodi ja osta veel maailma laisemale kotiõmblejale mõeldud õlarihmapaela või mis iganes selle paela nimi ongi ja asutada end kodusse õmblema. salaja muidugi. noh, et üllatusmoment säiliks.

nii ma siis võtsin ette oma vana hea Biitlite koti, et selle peale mõõte võtta ja Madisele samasugune teha. suhteliselt suvaliselt võtsin neid, aga suure imena läksid lõpuks kõik detailid kenasti täpselt kokku ja ma ei pidanudki üldse jamama. pole mõtet mainida, et see ongi maailma ideaalsem õmblemine - kõik sujub, ei mingeid parandusi, mässamist, käkki ja lõpuks töö nurkaviskamist närviderahunemist ootama. lihtsalt zupz! ja valmis. rääkimata väga rahulolevast booifrendist, kes pärast su käsitööd tervele maailmale kohe kuidagi ära kiita ei jõua.

igastahes kott ise on selline:


klapi alt pealtvaates on selline:


ja küljelt vaadates selline:


siin on näha kaunis sisemus. õmblustega ei pidanud erilist vaeva nägema - katsin nad lihtsalt selle kotirihmapaelaga. lihtne!


sees on õmbluste vahele õmmeldud ka väike tasku:


siin sain piinamisähvardusel vaese nutva omaniku koos kotiga ka pildile:


tegelikult on ta oma koti üle muidugi rõõmus:


vot sihukese asja tegin siis seekord. rõõmustamaks ka muid inimesi peale iseenda. kõiki pilte saab maailma suurimalt näha nende peale klikkides.

tegelikult on mul muidugi terve hunnik valminud asju veel kodus. rääkimata Madise aastaaega valminud jopest ja minu suhteliselt esimesest tikkimiskatsetusest, mis väga metsa ei läinudki mu meelest. aga neist teinekord. käsitöötamiseni!

minikleit

kampsuniteisikud

peale mitmeid kordi siniseks vihastumist, sain lõpuks selle pildi kokku lapitud ja siia pandud.

kampsunitest nii palju, et vasakpoolne on Maiksi surmkallis ja parempoolne minu õmmeldud. ega ta mulle eriti ei meeldi, sest pole üldsegi mõnus trikotaaž - venib kohe välja. aga nagu ikka - ma pole viitsinud seda kitsamaks teha. nii ta siis seisabki mul kapis. ja ootab.