Kolmapäev, 28. juuli 2010

kleit

mul on uus pikk ja roheline kleit! see kleit on täitsa...pikk ja roheline. lisaks sellele on ta ka veel muidu mõnus, sest
1. ta on nii õhukesest materjalist, et ma ei sure sinna sisse ära, kui ma 30-kraadise palavusega ringi liigun
2. tõeline meeste lemmik! töötab nii mu töökaaslaste kui ka suvaliste tänava-vanurite peal
3. ta on nii pikk, et varjab vabalt mu karvased sääred. sest olgem ausad - ma tõesti ei viitsi neid koguaeg epileerida

miinus on muidugi see, et ta võib mõnel tekitada tunde, et ma olen kodust välja tulnud öösärgis. või siis, et ma olen natukene rase. või et mul ei ole jalgu, sest need ei paista eriti kleidi alt välja. või kleidisaba jääb toolirataste alla ja käriseb, nagu juhtus mul ühe pika seelikuga. aga ma ignoreerin neid kõiki.

PM: kasutasin imeõhukest puuvillast riiet, mille ma kunagi aastaid tagasi Kangast&Nööbist ostsin ja mis tegelikult oli mõeldud hoopiski ühe teise asja tarbeks.
VM: ostsin ka K&N-st, see on samuti imeõhuke (batist). K&N mulle meeldib! kuigi seal võib paljalt hindade nägemisest pimedaks jääda, olin ma seekord voodri eest surmkallist raha nõus maksma, sest nii meeldiv teenindus oli! vuristasin müüjatarile oma õhukese voodri leidmise mure ette ja, selle asemel, et mind vihkavalt vaadata ja midagi nina alla pobiseda (nagu juhtub tihtipeale ühes teises kangapoes), naeratas müüjanna rõõmsasti ja ütles, et ta teab, mida ma tahan ja näe, siin on batistid ja mis värvi mul vaja on ja otsis kõik välja. ma siis üritasin ka natuke tark olla ja rääkisin, kuidas suvel ikka polüester voodrit ei taha panna ja müüjanna kiitis aga takka. tundub, et päris vähe on ikka vaja, et ma oma raha kuskile poodi jätaksin.
LÕIGE: võtsin oma vanast heast Burda-sõbrast. ma täpselt ei mäleta, kas see oli 7/2010 või natuke varasem.

õmblemine läks kenasti, kuni ma põhiosa selga proovisin ja oh seda rõõmu, kui ma avastasin, et ülemine rinnaosa on mulle päris suur (kuulen Kärti ütlemas, et võta juurde!). tänasin Burdat, nagu mul ikka tihti peale tema lõikeid kasutades teha tuleb. olin täiesti kindel, et suurus 38 läheb mulle suurepäraselt, sest siiani oli see osutunud tõesti ideaalseks. st te ei saa aru. Burda lõigetega on alati räige nuss noh! ALATI!! ma pean a-la-ti kuskilt sisse võtma, midagi kitsamaks tegema jne. ja siis ma olin järsku märkamatult suutnud oma keha sobitada ideaalselt Burda suurusesse 38. mitte mingit jama! ja nüüd selline ikaldus. ma kahtlustan, et 36 suurus jääb mulle mõneti liiga väikseks. kui mitte muidu, siis pikkuste poolest kindlasti. ohh rõõm tõepoolest.

voodriga läks lihtsamalt. alguses ma tahtsin selle ka teha koheva, aga siis avastasin, et mul pole riiet nii palju ja siis ma võtsin lihtsalt oma pika seeliku voodri, panin kangale ja lõikasin selle järgi välja, eirates kõiki koolist pähe tuubitud reegleid ja huvitumata, kas see jääb üldse hästi istuma (õnneks jäi). no nii juba tahtsin, et valmis saaks ja ei viitsinud enam mõelda ja otsida, et kust korraliku lõike leian. siis varsti sai kleit ka valmis.

nüüd ma hõljun sellega ringi ja rõõmustan ja vaatan ärevusega ilmateadet, mis lubab edaspidiseks vihma ja külma ilma. oh toredust. õhtul, kui meeles on ja kaamera kätte saan, panen pilte ka. seniks aga õmblemiseni!