lilllaaaa! ja plaanid

lasin end hullutada Selveri Laadapäevadel ja ostsin sealt lillat lõnga. kuigi ma olen lõnga osas väga peps ja üldjuhul ei taha, et mingi vastik tehiskiud (hiljem: nagu näha on aastaid ülikooli mõnusasti mööda külgi maha jooksnud - tegemist on siiski sünteetilise kiuga) mu kauni ihu vastu puutub, ei teinud ma seekord väljagi, et tegemist on 100% akrüüliga, ja ladusin lõnga korvi. ma nimelt taasavastasin Ravelryst Mrs. Darcy kampsuni. olen seda juba mitu aastat endale teha tahtnud, aga tahtmisest kaugemale pole siiamaani jõudnud. nüüd on mul lõng ka olemas ja vabandusi rohkem võtta pole.

lisaks sellele kampsunile tahaksin veel:

1. lõpetada Madise püksid varem kui paari aasta pärast
2. õmmelda lühikeste varrukatega pluusi
3. õmmelda kevadmantli lootuses, et siis lumel ei jää muud üle kui ära sulada
4. teha endale voodilinast sall
5. õmmelda veel midagi uut oma garderoobi talve hirmutama
6. kududa igasuguseid mõnusaid asju
7. õmmelda midagi kokkusulatatud kilekottidest
8. õmmelda kollasest velvetist kott

jnejne

edu mulle!

elan-elan, miks ei ela!

tähendab. ma olen jummalast olemas. ja väsitan oma käsi ka. nt just õmblesin endale ühe pluusi ja ühe pulloveri. ja ühe mütsi tegin talve lõpetuseks ja selle kõrvale olen teinud juba peaaegu ühe kinda, mille ma küll kodus üles harutan, sest esiteks tuli see isegi minu labidakäte jaoks liiga suur ja teiseks leidsin ma palju kaunima mustri, kui see, mis praegu pooleli on. veel olen printinud välja terve hunniku kudumaterjale, mida ma kõike kohe ja korraga teha tahan, aga ilmselt läheb valmistamiseks siiski aastaid pingutust. seniks üritan vanemaid külastades meeles pidada, et kaamera tuleks sealt kaasa võtta ja siis oma senised suursaavutused üles tähendada. egas midagi. üritan usinam olla!

mehed suurte kottidega

Madisel oli 20.juunil sünna. õnneks olen mina tõeline käsitööline ja seetõttu suutsin peaaegu vältida tema sünnakingile raharaiskamist. nimelt ta juba mõnda aega käis ringi joonistega ning rääkis mulle, kuidas ta tahaks endale mõnusat kotti. sain vihjest aru ja vaatasin üle oma kodused kangavarud. leidsin justtäpselt sobiva ruudulise - mõnusasti kõva ja vastupidav. ega jäänudki muud üle, kui minna poodi ja osta veel maailma laisemale kotiõmblejale mõeldud õlarihmapaela või mis iganes selle paela nimi ongi ja asutada end kodusse õmblema. salaja muidugi. noh, et üllatusmoment säiliks.

nii ma siis võtsin ette oma vana hea Biitlite koti, et selle peale mõõte võtta ja Madisele samasugune teha. suhteliselt suvaliselt võtsin neid, aga suure imena läksid lõpuks kõik detailid kenasti täpselt kokku ja ma ei pidanudki üldse jamama. pole mõtet mainida, et see ongi maailma ideaalsem õmblemine - kõik sujub, ei mingeid parandusi, mässamist, käkki ja lõpuks töö nurkaviskamist närviderahunemist ootama. lihtsalt zupz! ja valmis. rääkimata väga rahulolevast booifrendist, kes pärast su käsitööd tervele maailmale kohe kuidagi ära kiita ei jõua.

igastahes kott ise on selline:


klapi alt pealtvaates on selline:


ja küljelt vaadates selline:


siin on näha kaunis sisemus. õmblustega ei pidanud erilist vaeva nägema - katsin nad lihtsalt selle kotirihmapaelaga. lihtne!


sees on õmbluste vahele õmmeldud ka väike tasku:


siin sain piinamisähvardusel vaese nutva omaniku koos kotiga ka pildile:


tegelikult on ta oma koti üle muidugi rõõmus:


vot sihukese asja tegin siis seekord. rõõmustamaks ka muid inimesi peale iseenda. kõiki pilte saab maailma suurimalt näha nende peale klikkides.

tegelikult on mul muidugi terve hunnik valminud asju veel kodus. rääkimata Madise aastaaega valminud jopest ja minu suhteliselt esimesest tikkimiskatsetusest, mis väga metsa ei läinudki mu meelest. aga neist teinekord. käsitöötamiseni!

nibudega barett "Sidrun"

nagu aru saada, tegin selle mütsi juba sügisel. või siis selle aasta alguses. või kevadel. ega mälu pole enam endine. komplekti kuuluvad ka sall ja kindad. neid ma kahjuks näidata ei saa, sest kindad on juba kantud ning seetõttu pisut määrdunud ja ootavad pesu, aga ma pole viitsinud seda ette võtta. (tegelikult muidugi on lihtsalt koguaeg meelest ära läinud see pesemise osa.) ja sall ei ole veel täitsa valmis. mul kadus vahepeal heegeldamise raamat ära ja nii ma ei saanud sallile kinnituslille heegeldada, kuigi üritasin mälu järgi meelde tuletada. aga nagu ma juba ütlesin, mälu pole enam esimeses nooruses, ja nii heegeldasin ma lihtsalt käkke. mitmeid kuid hiljem leidsin raamatu üles, aga unustasin heegeldamise ära. st mitte oskuse vaid ikka selle, et pidin heegeldama. lisaks sellele hakkas tööle minu pea pedantluse osakond, mis veenab mu aju, et sall vajab uuestikudumist, et ta ei oleks nii lai. eks ma vaatan, kas lasen end veenda või ei.

tegelikult on mul veel terve hunnik valminud käsitööd kodus, mida ma pole viitsinud pildistada ja siis siia vahtimiseks üles riputada. üldse on mul suur himu õmmelda ja kududa ja heegeldada, aga ma ei viitsi eriti. selle asemel ostan kokku hunnikutes kõiksugu ajakirju, vahin pilte ja kujutlen neid kauneid asju enda seljas. vähemasti on mul olemas kujutlusvõime.

kui end vahepeal kokku võtan, siis vblla on järgmine aasta jälle uut postitust oodata. muhahahhaha.

minikleit

kampsuniteisikud

peale mitmeid kordi siniseks vihastumist, sain lõpuks selle pildi kokku lapitud ja siia pandud.

kampsunitest nii palju, et vasakpoolne on Maiksi surmkallis ja parempoolne minu õmmeldud. ega ta mulle eriti ei meeldi, sest pole üldsegi mõnus trikotaaž - venib kohe välja. aga nagu ikka - ma pole viitsinud seda kitsamaks teha. nii ta siis seisabki mul kapis. ja ootab.

lambad

siin ta on. minu esimene suurepärane postitus. tore, et ma suutsin selle valmistada peale mitmeid kuid. õnnitlen end selle puhul enda poolt.

igastahes tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma leidisin täiega ägedat lõnga kapist, mis sobib suurepäraselt ühe kampsunitegemisõpetusega. ma olen nüüd natuke aega siin toast tuppa tantsu vihtunud. rõõmust, muidugi. mulle meeldib kapist ägedaid asju leida. ühtlasi leidsin ma ka vanaema vanu lõngavihte, mis lausa kutsuvad end värvima ja kerima. (keegi võiks oma käsi mulle kasutuseks laenata).

ma mäletan, et vanasti, kui ma olin veel noor(em), siis mulle kohe üldse ei meeldinud need vanaema lõngad. vastikud lambased olid. ja rasvased. ja lõhnasid nagu...lammas. ja üldsegi polnud ägedad. nüüd ma mõtlen, et ei tea, kas meil maal on neid veel jäänud. vihte noh. et saaks kududa igasuguseid mõnususi. vanaema ju ometigi kasvatas lambaid (ja mina karjatasin neid ja karjusin nende peale, kui nad naabri viljapõllule otsustasid põgeneda) ja lõikas villa ja vahetas seda lõnga vastu. nagu see ikka käib. mäletan, et ükskord ta sai isegi päris ehtsat ja looduslikku halli lõnga, sest ühe lamba vill oli kergelt hallikas (mitte hallitanud). oh neid häid aegu.

ühesõnaga, lõng ise on selline:


ega ma muidugi suurem asi pildimeister ei ole, seetõttu on lõng tegelikkuses muidugi täiesti teist värvi. (kollane, muhahaha). ma ei kujuta kohe üldse ette, mis aastas ta pärit on. aga silt tegi minu Tekstiilikatsetuse ja Tekstiilimaterjalide kursuse läbinud südame rõõmsaks küll. ega enam ikka naljalt ei saa lõngasildilt lugeda informatsiooni joontiheduse või värvipüsivuse kohta. igastahes põnev. kui ma nüüd ühe teise kampsuni valmis saan, asun kohe seda kuduma. ja eks siis näitan teistelegi.