tegin endale eile dressipüksid. nende väljanägemisest kirjutasin siin.
põhimaterjal: pahemalt poolt veits karvane (st fliisine) dressiriie, mis on sportimisele kohaselt sportivate meeste trükiga. kanga ostsin mitte just väga kaua aega tagasi Kangadžunglist. avastasin selle nimelt sealsest leiunurgast ja kuna trükk sel kangal oli piisavalt humoriaalne, pidin kohe ostma.
lõige: "Šite i kroi" 6/2010-st ja mõeldud tegelikult üldsegi mitte dressipükstele.
püksid on imemugavad ja koheselt said ka mu lemmikuks (hoolimata nende naeruhoogusid põhjustavast välimusest). ja taaskord, kui kaamera saan, teen pilti ka.
kolmapäev, 18. august 2010
kolmapäev, 28. juuli 2010
kleit
mul on uus pikk ja roheline kleit! see kleit on täitsa...pikk ja roheline. lisaks sellele on ta ka veel muidu mõnus, sest
1. ta on nii õhukesest materjalist, et ma ei sure sinna sisse ära, kui ma 30-kraadise palavusega ringi liigun
2. tõeline meeste lemmik! töötab nii mu töökaaslaste kui ka suvaliste tänava-vanurite peal
3. ta on nii pikk, et varjab vabalt mu karvased sääred. sest olgem ausad - ma tõesti ei viitsi neid koguaeg epileerida
miinus on muidugi see, et ta võib mõnel tekitada tunde, et ma olen kodust välja tulnud öösärgis. või siis, et ma olen natukene rase. või et mul ei ole jalgu, sest need ei paista eriti kleidi alt välja. või kleidisaba jääb toolirataste alla ja käriseb, nagu juhtus mul ühe pika seelikuga. aga ma ignoreerin neid kõiki.
PM: kasutasin imeõhukest puuvillast riiet, mille ma kunagi aastaid tagasi Kangast&Nööbist ostsin ja mis tegelikult oli mõeldud hoopiski ühe teise asja tarbeks.
VM: ostsin ka K&N-st, see on samuti imeõhuke (batist). K&N mulle meeldib! kuigi seal võib paljalt hindade nägemisest pimedaks jääda, olin ma seekord voodri eest surmkallist raha nõus maksma, sest nii meeldiv teenindus oli! vuristasin müüjatarile oma õhukese voodri leidmise mure ette ja, selle asemel, et mind vihkavalt vaadata ja midagi nina alla pobiseda (nagu juhtub tihtipeale ühes teises kangapoes), naeratas müüjanna rõõmsasti ja ütles, et ta teab, mida ma tahan ja näe, siin on batistid ja mis värvi mul vaja on ja otsis kõik välja. ma siis üritasin ka natuke tark olla ja rääkisin, kuidas suvel ikka polüester voodrit ei taha panna ja müüjanna kiitis aga takka. tundub, et päris vähe on ikka vaja, et ma oma raha kuskile poodi jätaksin.
LÕIGE: võtsin oma vanast heast Burda-sõbrast. ma täpselt ei mäleta, kas see oli 7/2010 või natuke varasem.
õmblemine läks kenasti, kuni ma põhiosa selga proovisin ja oh seda rõõmu, kui ma avastasin, et ülemine rinnaosa on mulle päris suur (kuulen Kärti ütlemas, et võta juurde!). tänasin Burdat, nagu mul ikka tihti peale tema lõikeid kasutades teha tuleb. olin täiesti kindel, et suurus 38 läheb mulle suurepäraselt, sest siiani oli see osutunud tõesti ideaalseks. st te ei saa aru. Burda lõigetega on alati räige nuss noh! ALATI!! ma pean a-la-ti kuskilt sisse võtma, midagi kitsamaks tegema jne. ja siis ma olin järsku märkamatult suutnud oma keha sobitada ideaalselt Burda suurusesse 38. mitte mingit jama! ja nüüd selline ikaldus. ma kahtlustan, et 36 suurus jääb mulle mõneti liiga väikseks. kui mitte muidu, siis pikkuste poolest kindlasti. ohh rõõm tõepoolest.
voodriga läks lihtsamalt. alguses ma tahtsin selle ka teha koheva, aga siis avastasin, et mul pole riiet nii palju ja siis ma võtsin lihtsalt oma pika seeliku voodri, panin kangale ja lõikasin selle järgi välja, eirates kõiki koolist pähe tuubitud reegleid ja huvitumata, kas see jääb üldse hästi istuma (õnneks jäi). no nii juba tahtsin, et valmis saaks ja ei viitsinud enam mõelda ja otsida, et kust korraliku lõike leian. siis varsti sai kleit ka valmis.
nüüd ma hõljun sellega ringi ja rõõmustan ja vaatan ärevusega ilmateadet, mis lubab edaspidiseks vihma ja külma ilma. oh toredust. õhtul, kui meeles on ja kaamera kätte saan, panen pilte ka. seniks aga õmblemiseni!
1. ta on nii õhukesest materjalist, et ma ei sure sinna sisse ära, kui ma 30-kraadise palavusega ringi liigun
2. tõeline meeste lemmik! töötab nii mu töökaaslaste kui ka suvaliste tänava-vanurite peal
3. ta on nii pikk, et varjab vabalt mu karvased sääred. sest olgem ausad - ma tõesti ei viitsi neid koguaeg epileerida
miinus on muidugi see, et ta võib mõnel tekitada tunde, et ma olen kodust välja tulnud öösärgis. või siis, et ma olen natukene rase. või et mul ei ole jalgu, sest need ei paista eriti kleidi alt välja. või kleidisaba jääb toolirataste alla ja käriseb, nagu juhtus mul ühe pika seelikuga. aga ma ignoreerin neid kõiki.
PM: kasutasin imeõhukest puuvillast riiet, mille ma kunagi aastaid tagasi Kangast&Nööbist ostsin ja mis tegelikult oli mõeldud hoopiski ühe teise asja tarbeks.
VM: ostsin ka K&N-st, see on samuti imeõhuke (batist). K&N mulle meeldib! kuigi seal võib paljalt hindade nägemisest pimedaks jääda, olin ma seekord voodri eest surmkallist raha nõus maksma, sest nii meeldiv teenindus oli! vuristasin müüjatarile oma õhukese voodri leidmise mure ette ja, selle asemel, et mind vihkavalt vaadata ja midagi nina alla pobiseda (nagu juhtub tihtipeale ühes teises kangapoes), naeratas müüjanna rõõmsasti ja ütles, et ta teab, mida ma tahan ja näe, siin on batistid ja mis värvi mul vaja on ja otsis kõik välja. ma siis üritasin ka natuke tark olla ja rääkisin, kuidas suvel ikka polüester voodrit ei taha panna ja müüjanna kiitis aga takka. tundub, et päris vähe on ikka vaja, et ma oma raha kuskile poodi jätaksin.
LÕIGE: võtsin oma vanast heast Burda-sõbrast. ma täpselt ei mäleta, kas see oli 7/2010 või natuke varasem.
õmblemine läks kenasti, kuni ma põhiosa selga proovisin ja oh seda rõõmu, kui ma avastasin, et ülemine rinnaosa on mulle päris suur (kuulen Kärti ütlemas, et võta juurde!). tänasin Burdat, nagu mul ikka tihti peale tema lõikeid kasutades teha tuleb. olin täiesti kindel, et suurus 38 läheb mulle suurepäraselt, sest siiani oli see osutunud tõesti ideaalseks. st te ei saa aru. Burda lõigetega on alati räige nuss noh! ALATI!! ma pean a-la-ti kuskilt sisse võtma, midagi kitsamaks tegema jne. ja siis ma olin järsku märkamatult suutnud oma keha sobitada ideaalselt Burda suurusesse 38. mitte mingit jama! ja nüüd selline ikaldus. ma kahtlustan, et 36 suurus jääb mulle mõneti liiga väikseks. kui mitte muidu, siis pikkuste poolest kindlasti. ohh rõõm tõepoolest.
voodriga läks lihtsamalt. alguses ma tahtsin selle ka teha koheva, aga siis avastasin, et mul pole riiet nii palju ja siis ma võtsin lihtsalt oma pika seeliku voodri, panin kangale ja lõikasin selle järgi välja, eirates kõiki koolist pähe tuubitud reegleid ja huvitumata, kas see jääb üldse hästi istuma (õnneks jäi). no nii juba tahtsin, et valmis saaks ja ei viitsinud enam mõelda ja otsida, et kust korraliku lõike leian. siis varsti sai kleit ka valmis.
nüüd ma hõljun sellega ringi ja rõõmustan ja vaatan ärevusega ilmateadet, mis lubab edaspidiseks vihma ja külma ilma. oh toredust. õhtul, kui meeles on ja kaamera kätte saan, panen pilte ka. seniks aga õmblemiseni!
kolmapäev, 21. aprill 2010
Mrs Darcy kampsun
loomulikult pidin ma lõiget ümber tegema, sest esiteks on mul erinevalt sellest tüdrukust rinnad ja teiseks on mul ka pikemad käed ja keha. sellest hoolimata olen ma kampsuniga väga rahul ja enda lõikemugandamisoskuse üle äärmiselt uhke. pilt on nagu ta on, sest mu kallis mannekeen Diana on kodus ja nii pidin end ise suurepärase fotograafina fotografeerima.
hiljem: tundub, et mul vedas. just vaatasin sealt blogist, et tegemisõpetus on maha võetud hoopiski. õnneks olen selle välja printinud ja saan maailma paisata hunnikute viisi Mrs Darcy kampsuneid. muhahahahaha!!
hiljem: tundub, et mul vedas. just vaatasin sealt blogist, et tegemisõpetus on maha võetud hoopiski. õnneks olen selle välja printinud ja saan maailma paisata hunnikute viisi Mrs Darcy kampsuneid. muhahahahaha!!
kolmapäev, 10. märts 2010
lilllaaaa! ja plaanid
lasin end hullutada Selveri Laadapäevadel ja ostsin sealt lillat lõnga. kuigi ma olen lõnga osas väga peps ja üldjuhul ei taha, et mingi vastik tehiskiud (hiljem: nagu näha on aastaid ülikooli mõnusasti mööda külgi maha jooksnud - tegemist on siiski sünteetilise kiuga) mu kauni ihu vastu puutub, ei teinud ma seekord väljagi, et tegemist on 100% akrüüliga, ja ladusin lõnga korvi. ma nimelt taasavastasin Ravelryst Mrs. Darcy kampsuni. olen seda juba mitu aastat endale teha tahtnud, aga tahtmisest kaugemale pole siiamaani jõudnud. nüüd on mul lõng ka olemas ja vabandusi rohkem võtta pole.
lisaks sellele kampsunile tahaksin veel:
1. lõpetada Madise püksid varem kui paari aasta pärast
2. õmmelda lühikeste varrukatega pluusi
3. õmmelda kevadmantli lootuses, et siis lumel ei jää muud üle kui ära sulada
4. teha endale voodilinast sall
5. õmmelda veel midagi uut oma garderoobi talve hirmutama
6. kududa igasuguseid mõnusaid asju
7. õmmelda midagi kokkusulatatud kilekottidest
8. õmmelda kollasest velvetist kott
jnejne
edu mulle!
lisaks sellele kampsunile tahaksin veel:
1. lõpetada Madise püksid varem kui paari aasta pärast
2. õmmelda lühikeste varrukatega pluusi
3. õmmelda kevadmantli lootuses, et siis lumel ei jää muud üle kui ära sulada
4. teha endale voodilinast sall
5. õmmelda veel midagi uut oma garderoobi talve hirmutama
6. kududa igasuguseid mõnusaid asju
7. õmmelda midagi kokkusulatatud kilekottidest
8. õmmelda kollasest velvetist kott
jnejne
edu mulle!
neljapäev, 25. veebruar 2010
elan-elan, miks ei ela!
tähendab. ma olen jummalast olemas. ja väsitan oma käsi ka. nt just õmblesin endale ühe pluusi ja ühe pulloveri. ja ühe mütsi tegin talve lõpetuseks ja selle kõrvale olen teinud juba peaaegu ühe kinda, mille ma küll kodus üles harutan, sest esiteks tuli see isegi minu labidakäte jaoks liiga suur ja teiseks leidsin ma palju kaunima mustri, kui see, mis praegu pooleli on. veel olen printinud välja terve hunniku kudumaterjale, mida ma kõike kohe ja korraga teha tahan, aga ilmselt läheb valmistamiseks siiski aastaid pingutust. seniks üritan vanemaid külastades meeles pidada, et kaamera tuleks sealt kaasa võtta ja siis oma senised suursaavutused üles tähendada. egas midagi. üritan usinam olla!
laupäev, 8. august 2009
mehed suurte kottidega
Madisel oli 20.juunil sünna. õnneks olen mina tõeline käsitööline ja seetõttu suutsin peaaegu vältida tema sünnakingile raharaiskamist. nimelt ta juba mõnda aega käis ringi joonistega ning rääkis mulle, kuidas ta tahaks endale mõnusat kotti. sain vihjest aru ja vaatasin üle oma kodused kangavarud. leidsin justtäpselt sobiva ruudulise - mõnusasti kõva ja vastupidav. ega jäänudki muud üle, kui minna poodi ja osta veel maailma laisemale kotiõmblejale mõeldud õlarihmapaela või mis iganes selle paela nimi ongi ja asutada end kodusse õmblema. salaja muidugi. noh, et üllatusmoment säiliks.
nii ma siis võtsin ette oma vana hea Biitlite koti, et selle peale mõõte võtta ja Madisele samasugune teha. suhteliselt suvaliselt võtsin neid, aga suure imena läksid lõpuks kõik detailid kenasti täpselt kokku ja ma ei pidanudki üldse jamama. pole mõtet mainida, et see ongi maailma ideaalsem õmblemine - kõik sujub, ei mingeid parandusi, mässamist, käkki ja lõpuks töö nurkaviskamist närviderahunemist ootama. lihtsalt zupz! ja valmis. rääkimata väga rahulolevast booifrendist, kes pärast su käsitööd tervele maailmale kohe kuidagi ära kiita ei jõua.
igastahes kott ise on selline:
klapi alt pealtvaates on selline:
ja küljelt vaadates selline:
siin on näha kaunis sisemus. õmblustega ei pidanud erilist vaeva nägema - katsin nad lihtsalt selle kotirihmapaelaga. lihtne!
sees on õmbluste vahele õmmeldud ka väike tasku:
siin sain piinamisähvardusel vaese nutva omaniku koos kotiga ka pildile:
tegelikult on ta oma koti üle muidugi rõõmus:
vot sihukese asja tegin siis seekord. rõõmustamaks ka muid inimesi peale iseenda. kõiki pilte saab maailma suurimalt näha nende peale klikkides.
tegelikult on mul muidugi terve hunnik valminud asju veel kodus. rääkimata Madise aastaaega valminud jopest ja minu suhteliselt esimesest tikkimiskatsetusest, mis väga metsa ei läinudki mu meelest. aga neist teinekord. käsitöötamiseni!
nii ma siis võtsin ette oma vana hea Biitlite koti, et selle peale mõõte võtta ja Madisele samasugune teha. suhteliselt suvaliselt võtsin neid, aga suure imena läksid lõpuks kõik detailid kenasti täpselt kokku ja ma ei pidanudki üldse jamama. pole mõtet mainida, et see ongi maailma ideaalsem õmblemine - kõik sujub, ei mingeid parandusi, mässamist, käkki ja lõpuks töö nurkaviskamist närviderahunemist ootama. lihtsalt zupz! ja valmis. rääkimata väga rahulolevast booifrendist, kes pärast su käsitööd tervele maailmale kohe kuidagi ära kiita ei jõua.
igastahes kott ise on selline:
klapi alt pealtvaates on selline:
ja küljelt vaadates selline:
siin on näha kaunis sisemus. õmblustega ei pidanud erilist vaeva nägema - katsin nad lihtsalt selle kotirihmapaelaga. lihtne!
sees on õmbluste vahele õmmeldud ka väike tasku:
siin sain piinamisähvardusel vaese nutva omaniku koos kotiga ka pildile:
tegelikult on ta oma koti üle muidugi rõõmus:
vot sihukese asja tegin siis seekord. rõõmustamaks ka muid inimesi peale iseenda. kõiki pilte saab maailma suurimalt näha nende peale klikkides.
tegelikult on mul muidugi terve hunnik valminud asju veel kodus. rääkimata Madise aastaaega valminud jopest ja minu suhteliselt esimesest tikkimiskatsetusest, mis väga metsa ei läinudki mu meelest. aga neist teinekord. käsitöötamiseni!
Tellimine:
Postitused (Atom)
