Käpik-Spaidermänn

Kristi õhutas Olli osalema lasteaia käpiknuku valmistamise konkursil ja kuigi Oll ütles, et tema ei osale, sest "See on ju mingi tüdrukute värk, see nukkude tegemine!", arvas Kristi, et nad osalevad siiski. nii me siis eile õhtul vihtusime Ollile käpiknukku teha, tema enda kaasabil, loomulikult. Ollile nimelt jäi austav ülesanne lõigata läbi niiti ja toppida jalgadesse vatti. igastahes, tulemuse üle naersime me kõvasti ja kuigi Oll rääkis töö valmides pikalt sellest, et ta oleks tahtnud hoopiski Suurt Tulehiiglast teha, võttis ta Käpik-Spaidermänni ööseks kaissu.

siin see siis on:

ma olen hamster

eile sorteerisin aastatagusest kolimisest ühte suurde kotti jäänud kangaid ja lõngu. tuleb välja, et ma olen suure ahnurina endale poodidest kahmanud neli täiesti arvestatava suurusega kasti täit lõngu pluss veel mingi hiigelkoti täis lõnga voodialuses kastis (mida ma ignoreerin) ja kindlasti on mul kuskil veel midagi peidus. kangakogustest ei hakka ma rääkimagi. ei tea, millal küll juhtub see ime, et ma olen kõik ära õmmelnud või kudunud ja kodus valitseb täielik tühjus (st terve virn tühje kaste). millegipärast ma arvan, et kui selline olukord peaks aset leidma, saan ma ilmselt riikliku autasu või Guinessi rekordite raamatusse või vähemalt Igor Volke tuleb mind sellise uskumatu paranähtuse puhul intervjueerima. seniks üritan Pärnu ja Tartu maanteed vältida ja liigelda marsruudil kodu-töö-kodu.

imeline!

jaajaa, ma kohe lõpetan blogimise!

enne tahtsin veel öelda, et Google on ikka imeline! mul on vaja teha endale pulmadeks sall, selline mõnus ja suur, mille saab jaheduse korral ümber võtta. erinevalt kleidist, mida endale ise õmmelda ei tohi, leidsin, et see, kui ma endale salli ise koon, ei peaks küll sinna mittetohtimise alla kuuluma.

igastahes, mul on mingi kiiks, et tingimata peab mu sall olema Haapsalu sall või vähemasti selle moodi. otsisin internetist müüjaid ka, aga pidin hindu nähes peaaegu pimedaks jääma. seetõttu hakkasin Ravelryst mustreid vaatama ja täiesti juhuslikult sattusin sellisele blogile nagu New lace - old traditions. ja vaimustusin! seal on olemas ühe salli õpetus, rääkimata imelistest motiividest. ma ei tea, aga siuke tunne on, et ma nüüd ainult neid peeneid pitsimustreid hakkangi edaspidi kuduma. tegin proovilapi ka, motiiv on kahekordne vesiroos:


lõng on maalt, vanaema kodust pärit ja puhas lammas. mu isapoolsed vanavanemad tegelesid lambakasvatusega, küll enda tarbeks, aga villa said nii palju küll, et see kokkuostupunktis lõngavihtide vastu vahetada. väiksena mulle väga see lõng ei meeldinud, oli kare ja lambane, aga nüüd mu üks lemmik. sellest tuleb ka sall.

tegelikult ma muidugi tahtsin rääkida hoopiski seda, et proovisin seda pitsimotiivi terve eilse õhtu teha ja pool ööd takkaotsa. aga ei saanud ega saanud kuidagi hakkama. enim tekitas segadust tingmärk "no stitch - ei ole silmust". kuna ma päris pitsi olen suhteliselt vähe kudunud, nuputasin end selle tähendusega peaaegu pooleks! proovisin igasuguseid variante, aga välja ei tulnud midagi. suures ahastuses (sest ma ometigi olin leidnud üle pika otsimisaja mustri, mis on täiesti ideaalne ja - oma ning eestimaine) otsisin juba blogipidajate meiliaadresse, et oma küsimusega nende poole pöörduda (ja oma rumalust tunnistada). õnneks meenus enne, et olemas on ju kõikvõimas Google. ma ausalt öeldes ei lootnud sealt eriti midagi, sest esiteks sai mu otsisõnaks pikk ja lohisev "what means no stitch in lace pattern" ja teiseks olin ma selle suures ärevuses ka grammatiliselt valesti kirjutanud (mis vist küll Google´is suurt midagi ei tähenda). aga kõigest sellest hoolimata - voila! kohe esimene link lahendas mu mure kahe sekundiga! suurepärane lihtsalt! ja kõikidele teistele teadmiseks: "no stitch" on lihtsalt selleks mustrisse kantud, et muster jookseks joonisena ka siis, kui vahepealseid silmuseid peab kahandama jne, kududes tuleb neid kohti ignoreerida ja neist üle minna. lihtne!

pean lõpetama, sest mu näpud sügelevad nüüd kuduma. üks valmis töö on küll veel näitamata - Madise imepeened kindad, aga need pole pestud ega vormitud, kuigi sellest hoolimata juba kasutuses. seetõttu polnud neid ka parasjagu kodus. nii et jäävad siis järgmiseks korraks.

ruuduline pusa

see on minu kõige uuem õmblustöö, mis valmis nii paar nädalat tagasi. ütlen ausalt, et viksisin idee ühest poest maha (jätan targu ütlemata, mis poest - pärast pannakse äkki veel kinni või midagi!). nimelt ma proovisin sarnase tegumoega kampsunit ühes poes ja see oli seljas väga äge. ma olin juba kassasse minemas, kui oma tavapärast kvaliteedikontrolli (jep, professionaalne kretinism, aga elu sees ei lahku ma nt Zarast (ei ole see pood, kust ma idee sain) ühegi asjaga, mille õmblusi ma üle pole vaadanud - ma ei taha maksta hiigelsummasid tõeliselt halva kvaliteediga toodete eest) käigus tuvastasin, et muidugi oli juba üks trukk eest ära tulnud. ohates viisin oma kallikese riiulisse tagasi. soov samasugust kampsunit/pusa omada aga ei kadunud. nii ei jäänudki muud üle, kui Abakhani külastada ja suurepärase kanga ja trukkidega väljuda.

kui ma uue pusaga kodus ringi kõndisin, hakkas Madis muidugi kõva häälega naerma ja teatas mulle igakord möödudes: "Häääudi, fõuks!". selgituseks lisas, et ruudud on ju täielik kantri ja krae näeb välja nagu kaelaside. ja lisas, et ei tea, kus mu hobune on. nojah. vähemasti tööl sain oma pusa eest kõvasti kiita!

PM: trikotaažkangas, mis on mõnusalt veniv, aga mitte selline, mis kiiresti välja veniks.
lisaks trukid.
LÕIGE: kunagi ammu Burdast võetud. see on mul üks põhilõige T-särkide, pusade jne õmblemiseks. täielik räbal juba (just viimati kleepisin teda kleeplindiga kokku), aga teda on hea kõigeks kohandada.

pusa:

talvemantel

mu mantel valmis juba tegelikult talve alguses (nii palju siis minu jagamise kiirusest). lihtsalt üks hetk oli selline täiesti tüüpiline mulle-ei-ole-mitte-midagi-selga-panna-olukord. enam ei sobinud eelmise aasta isetehtud mantel (sest see oli suureks jäänud ja tegelikult ei meeldinud mulle ka selle lõige juba algusest peale. ära anda ega visata ei plaani, ootab ümbertegemist, sest erinevalt lõikest on kangas lihtsalt suurepärane) ega poemantel (mis oli ka suureks jäänud ja üldsegi kuidagi...vana) ega ka paar aastat tagasi tehtud mantel (mis küll meeldib mulle endiselt, aga on kuidagi pikk ja kohmakas ja takistab liikumist). seega ei jäänud mul muud üle, kui oma kangavarusid inspekteerida ja sobiv välja valida, lõike olin ma juba varem leidnud.

õmblemine läks lausa lennates, mind ei takistanud ka süümepiinad selle ees, et tegelikult oleksin ma pidanud enda mantli asemel hoopiski Madise sõbranna mantlit õmblema (piinlikkusega tuleb tunnistada, et see on mul siiamaani õmblemata). erilist mässamist ei olnudki ja villavatiinist tulenevate karvapallide köhimine seekord ka ei häirinud. tulemus mulle meeldib, võibolla muidugi oleks küll võinud natukene kitsam olla, aga elame üle.

PM: villane mantliriie
VM: polüestervooder, vblla natuke tugevam, kui tavalised voodrid
lisaks villavatiin, liimiriie, nööbid, pannal
LÕIGE: "Šitje i kroi" 3/2010

mantel eest:


ja tagant:

ja siin valik suurepäraseid kunstilisi fotosid sellest, kuidas ma ise seljas olevat mantlit pildistada püüdsin, sest Madist polnud parasjagu käepärast:

lilleline pluus

see on projekt, mille kohta võin liialdamata öelda, et ma tegin seda aastaid.

ma arvan, et ma ostsin esimesena kanga (mitu aastat tagasi) ja ilmselt taaskord millegi muu jaoks. siis leidsin lõike, maal vanu Burdasid lapates.

lõiget pidin kohandama, sest algselt oli tegemist kleidi ülemise osaga (see tähendab, et ta oli väga lai ja lühike). alles jäid sisuliselt vaid esidetaili voldid ja püstkrae. varrukad tegin lühikesed, seljadetaili kinnis on trukkidega ja allääres on seotav alläärekant.

ilmselt siin peitubki valmimise venimise põhjus - pärast väljalõikamist oli tollega nii palju mässamist, et mul viskas totaalselt üle ja nii jäi ta seisma koos teiste samasugustega minu õmblussektsiooni nimetuse alla "kunagi, kui mässamise peale vihastumine üle läheb, teen valmis".

igastahes on ta nüüd valmis. korra olen seda kandnud ka, aga ta mu eriline lemmik ei ole. kuigi mitte väga ammu oma riideriiulis (sest kappi mul endiselt pole) inventuuri tehes olin põhimõtteliselt seda juba ära andmas, aga siis hakkas kahju - ikkagi ju kaua tehtud, kaunikene. ja üle pika aja selga proovides leidsin, et pole tal viga midagi. suvi ka varsti tulemas, siis saan ehk rohkem kanda.

PM: õhuke puuvillane, lisaks trukid seljakinnisele (nende löömise üle kindlasti kõik mu naabrid rõõmustasid, nagu ikka! ma ei mäleta millele ma ükskord parasjagu trukke lõin, võibolla see sama pluus, igastahes tekkis esialgu majja (kortermaja) täielik vaikus. sellele järgnesid mõne aja pärast naabrite väga närvilised tümpsuvad sammud, mis lõppesid alles siis, kui trukid ees. nojah, vblla ma muidugi ka lihtsalt kujutan ette.)
LÕIGE: Burda 10/1976

pluus eest:
tagant:

pikk ja roheline

siin ta siis nüüd lõpuks on - minu imekaunis pikk ja roheline kleit.

eestvaates:


ja tagantvaates:


nüüd neid pilte vaadates ma ei suuda ära oodata, millal ometigi suvi tuleb (kuigi ma olen absoluutselt rahul ka talve ja kevadega!).