Mrs Darcy kampsun

loomulikult pidin ma lõiget ümber tegema, sest esiteks on mul erinevalt sellest tüdrukust rinnad ja teiseks on mul ka pikemad käed ja keha. sellest hoolimata olen ma kampsuniga väga rahul ja enda lõikemugandamisoskuse üle äärmiselt uhke. pilt on nagu ta on, sest mu kallis mannekeen Diana on kodus ja nii pidin end ise suurepärase fotograafina fotografeerima.


hiljem: tundub, et mul vedas. just vaatasin sealt blogist, et tegemisõpetus on maha võetud hoopiski. õnneks olen selle välja printinud ja saan maailma paisata hunnikute viisi Mrs Darcy kampsuneid. muhahahahaha!!

vaalmiiss!!

sain Mrs Darcy kampsuni valmis. tuli imenunnu. õhtul näitan vblla pilte ka.

lilllaaaa! ja plaanid

lasin end hullutada Selveri Laadapäevadel ja ostsin sealt lillat lõnga. kuigi ma olen lõnga osas väga peps ja üldjuhul ei taha, et mingi vastik tehiskiud (hiljem: nagu näha on aastaid ülikooli mõnusasti mööda külgi maha jooksnud - tegemist on siiski sünteetilise kiuga) mu kauni ihu vastu puutub, ei teinud ma seekord väljagi, et tegemist on 100% akrüüliga, ja ladusin lõnga korvi. ma nimelt taasavastasin Ravelryst Mrs. Darcy kampsuni. olen seda juba mitu aastat endale teha tahtnud, aga tahtmisest kaugemale pole siiamaani jõudnud. nüüd on mul lõng ka olemas ja vabandusi rohkem võtta pole.

lisaks sellele kampsunile tahaksin veel:

1. lõpetada Madise püksid varem kui paari aasta pärast
2. õmmelda lühikeste varrukatega pluusi
3. õmmelda kevadmantli lootuses, et siis lumel ei jää muud üle kui ära sulada
4. teha endale voodilinast sall
5. õmmelda veel midagi uut oma garderoobi talve hirmutama
6. kududa igasuguseid mõnusaid asju
7. õmmelda midagi kokkusulatatud kilekottidest
8. õmmelda kollasest velvetist kott

jnejne

edu mulle!

elan-elan, miks ei ela!

tähendab. ma olen jummalast olemas. ja väsitan oma käsi ka. nt just õmblesin endale ühe pluusi ja ühe pulloveri. ja ühe mütsi tegin talve lõpetuseks ja selle kõrvale olen teinud juba peaaegu ühe kinda, mille ma küll kodus üles harutan, sest esiteks tuli see isegi minu labidakäte jaoks liiga suur ja teiseks leidsin ma palju kaunima mustri, kui see, mis praegu pooleli on. veel olen printinud välja terve hunniku kudumaterjale, mida ma kõike kohe ja korraga teha tahan, aga ilmselt läheb valmistamiseks siiski aastaid pingutust. seniks üritan vanemaid külastades meeles pidada, et kaamera tuleks sealt kaasa võtta ja siis oma senised suursaavutused üles tähendada. egas midagi. üritan usinam olla!

mehed suurte kottidega

Madisel oli 20.juunil sünna. õnneks olen mina tõeline käsitööline ja seetõttu suutsin peaaegu vältida tema sünnakingile raharaiskamist. nimelt ta juba mõnda aega käis ringi joonistega ning rääkis mulle, kuidas ta tahaks endale mõnusat kotti. sain vihjest aru ja vaatasin üle oma kodused kangavarud. leidsin justtäpselt sobiva ruudulise - mõnusasti kõva ja vastupidav. ega jäänudki muud üle, kui minna poodi ja osta veel maailma laisemale kotiõmblejale mõeldud õlarihmapaela või mis iganes selle paela nimi ongi ja asutada end kodusse õmblema. salaja muidugi. noh, et üllatusmoment säiliks.

nii ma siis võtsin ette oma vana hea Biitlite koti, et selle peale mõõte võtta ja Madisele samasugune teha. suhteliselt suvaliselt võtsin neid, aga suure imena läksid lõpuks kõik detailid kenasti täpselt kokku ja ma ei pidanudki üldse jamama. pole mõtet mainida, et see ongi maailma ideaalsem õmblemine - kõik sujub, ei mingeid parandusi, mässamist, käkki ja lõpuks töö nurkaviskamist närviderahunemist ootama. lihtsalt zupz! ja valmis. rääkimata väga rahulolevast booifrendist, kes pärast su käsitööd tervele maailmale kohe kuidagi ära kiita ei jõua.

igastahes kott ise on selline:


klapi alt pealtvaates on selline:


ja küljelt vaadates selline:


siin on näha kaunis sisemus. õmblustega ei pidanud erilist vaeva nägema - katsin nad lihtsalt selle kotirihmapaelaga. lihtne!


sees on õmbluste vahele õmmeldud ka väike tasku:


siin sain piinamisähvardusel vaese nutva omaniku koos kotiga ka pildile:


tegelikult on ta oma koti üle muidugi rõõmus:


vot sihukese asja tegin siis seekord. rõõmustamaks ka muid inimesi peale iseenda. kõiki pilte saab maailma suurimalt näha nende peale klikkides.

tegelikult on mul muidugi terve hunnik valminud asju veel kodus. rääkimata Madise aastaaega valminud jopest ja minu suhteliselt esimesest tikkimiskatsetusest, mis väga metsa ei läinudki mu meelest. aga neist teinekord. käsitöötamiseni!

nibudega barett "Sidrun"

nagu aru saada, tegin selle mütsi juba sügisel. või siis selle aasta alguses. või kevadel. ega mälu pole enam endine. komplekti kuuluvad ka sall ja kindad. neid ma kahjuks näidata ei saa, sest kindad on juba kantud ning seetõttu pisut määrdunud ja ootavad pesu, aga ma pole viitsinud seda ette võtta. (tegelikult muidugi on lihtsalt koguaeg meelest ära läinud see pesemise osa.) ja sall ei ole veel täitsa valmis. mul kadus vahepeal heegeldamise raamat ära ja nii ma ei saanud sallile kinnituslille heegeldada, kuigi üritasin mälu järgi meelde tuletada. aga nagu ma juba ütlesin, mälu pole enam esimeses nooruses, ja nii heegeldasin ma lihtsalt käkke. mitmeid kuid hiljem leidsin raamatu üles, aga unustasin heegeldamise ära. st mitte oskuse vaid ikka selle, et pidin heegeldama. lisaks sellele hakkas tööle minu pea pedantluse osakond, mis veenab mu aju, et sall vajab uuestikudumist, et ta ei oleks nii lai. eks ma vaatan, kas lasen end veenda või ei.

tegelikult on mul veel terve hunnik valminud käsitööd kodus, mida ma pole viitsinud pildistada ja siis siia vahtimiseks üles riputada. üldse on mul suur himu õmmelda ja kududa ja heegeldada, aga ma ei viitsi eriti. selle asemel ostan kokku hunnikutes kõiksugu ajakirju, vahin pilte ja kujutlen neid kauneid asju enda seljas. vähemasti on mul olemas kujutlusvõime.

kui end vahepeal kokku võtan, siis vblla on järgmine aasta jälle uut postitust oodata. muhahahhaha.

minikleit