nibudega barett "Sidrun"

nagu aru saada, tegin selle mütsi juba sügisel. või siis selle aasta alguses. või kevadel. ega mälu pole enam endine. komplekti kuuluvad ka sall ja kindad. neid ma kahjuks näidata ei saa, sest kindad on juba kantud ning seetõttu pisut määrdunud ja ootavad pesu, aga ma pole viitsinud seda ette võtta. (tegelikult muidugi on lihtsalt koguaeg meelest ära läinud see pesemise osa.) ja sall ei ole veel täitsa valmis. mul kadus vahepeal heegeldamise raamat ära ja nii ma ei saanud sallile kinnituslille heegeldada, kuigi üritasin mälu järgi meelde tuletada. aga nagu ma juba ütlesin, mälu pole enam esimeses nooruses, ja nii heegeldasin ma lihtsalt käkke. mitmeid kuid hiljem leidsin raamatu üles, aga unustasin heegeldamise ära. st mitte oskuse vaid ikka selle, et pidin heegeldama. lisaks sellele hakkas tööle minu pea pedantluse osakond, mis veenab mu aju, et sall vajab uuestikudumist, et ta ei oleks nii lai. eks ma vaatan, kas lasen end veenda või ei.

tegelikult on mul veel terve hunnik valminud käsitööd kodus, mida ma pole viitsinud pildistada ja siis siia vahtimiseks üles riputada. üldse on mul suur himu õmmelda ja kududa ja heegeldada, aga ma ei viitsi eriti. selle asemel ostan kokku hunnikutes kõiksugu ajakirju, vahin pilte ja kujutlen neid kauneid asju enda seljas. vähemasti on mul olemas kujutlusvõime.

kui end vahepeal kokku võtan, siis vblla on järgmine aasta jälle uut postitust oodata. muhahahhaha.

minikleit

kampsuniteisikud

peale mitmeid kordi siniseks vihastumist, sain lõpuks selle pildi kokku lapitud ja siia pandud.

kampsunitest nii palju, et vasakpoolne on Maiksi surmkallis ja parempoolne minu õmmeldud. ega ta mulle eriti ei meeldi, sest pole üldsegi mõnus trikotaaž - venib kohe välja. aga nagu ikka - ma pole viitsinud seda kitsamaks teha. nii ta siis seisabki mul kapis. ja ootab.

lambad

siin ta on. minu esimene suurepärane postitus. tore, et ma suutsin selle valmistada peale mitmeid kuid. õnnitlen end selle puhul enda poolt.

igastahes tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma leidisin täiega ägedat lõnga kapist, mis sobib suurepäraselt ühe kampsunitegemisõpetusega. ma olen nüüd natuke aega siin toast tuppa tantsu vihtunud. rõõmust, muidugi. mulle meeldib kapist ägedaid asju leida. ühtlasi leidsin ma ka vanaema vanu lõngavihte, mis lausa kutsuvad end värvima ja kerima. (keegi võiks oma käsi mulle kasutuseks laenata).

ma mäletan, et vanasti, kui ma olin veel noor(em), siis mulle kohe üldse ei meeldinud need vanaema lõngad. vastikud lambased olid. ja rasvased. ja lõhnasid nagu...lammas. ja üldsegi polnud ägedad. nüüd ma mõtlen, et ei tea, kas meil maal on neid veel jäänud. vihte noh. et saaks kududa igasuguseid mõnususi. vanaema ju ometigi kasvatas lambaid (ja mina karjatasin neid ja karjusin nende peale, kui nad naabri viljapõllule otsustasid põgeneda) ja lõikas villa ja vahetas seda lõnga vastu. nagu see ikka käib. mäletan, et ükskord ta sai isegi päris ehtsat ja looduslikku halli lõnga, sest ühe lamba vill oli kergelt hallikas (mitte hallitanud). oh neid häid aegu.

ühesõnaga, lõng ise on selline:


ega ma muidugi suurem asi pildimeister ei ole, seetõttu on lõng tegelikkuses muidugi täiesti teist värvi. (kollane, muhahaha). ma ei kujuta kohe üldse ette, mis aastas ta pärit on. aga silt tegi minu Tekstiilikatsetuse ja Tekstiilimaterjalide kursuse läbinud südame rõõmsaks küll. ega enam ikka naljalt ei saa lõngasildilt lugeda informatsiooni joontiheduse või värvipüsivuse kohta. igastahes põnev. kui ma nüüd ühe teise kampsuni valmis saan, asun kohe seda kuduma. ja eks siis näitan teistelegi.