nii ma siis võtsin ette oma vana hea Biitlite koti, et selle peale mõõte võtta ja Madisele samasugune teha. suhteliselt suvaliselt võtsin neid, aga suure imena läksid lõpuks kõik detailid kenasti täpselt kokku ja ma ei pidanudki üldse jamama. pole mõtet mainida, et see ongi maailma ideaalsem õmblemine - kõik sujub, ei mingeid parandusi, mässamist, käkki ja lõpuks töö nurkaviskamist närviderahunemist ootama. lihtsalt zupz! ja valmis. rääkimata väga rahulolevast booifrendist, kes pärast su käsitööd tervele maailmale kohe kuidagi ära kiita ei jõua.
igastahes kott ise on selline:
klapi alt pealtvaates on selline:
ja küljelt vaadates selline:
siin on näha kaunis sisemus. õmblustega ei pidanud erilist vaeva nägema - katsin nad lihtsalt selle kotirihmapaelaga. lihtne!
sees on õmbluste vahele õmmeldud ka väike tasku:
siin sain piinamisähvardusel vaese nutva omaniku koos kotiga ka pildile:
tegelikult on ta oma koti üle muidugi rõõmus:
vot sihukese asja tegin siis seekord. rõõmustamaks ka muid inimesi peale iseenda. kõiki pilte saab maailma suurimalt näha nende peale klikkides.
tegelikult on mul muidugi terve hunnik valminud asju veel kodus. rääkimata Madise aastaaega valminud jopest ja minu suhteliselt esimesest tikkimiskatsetusest, mis väga metsa ei läinudki mu meelest. aga neist teinekord. käsitöötamiseni!
