Sihukese asja tegid vä?! See on ju kukesupp!

Käpik-Spaidermänn

2011-11-22T09:30:00.000+02:00

Kristi õhutas Olli osalema lasteaia käpiknuku valmistamise konkursil ja kuigi Oll ütles, et tema ei osale, sest "See on ju mingi tüdrukute värk, see nukkude tegemine!", arvas Kristi, et nad osalevad siiski. nii me siis eile õhtul vihtusime Ollile käpiknukku teha, tema enda kaasabil, loomulikult. Ollile nimelt jäi austav ülesanne lõigata läbi niiti ja toppida jalgadesse vatti. igastahes, tulemuse üle naersime me kõvasti ja kuigi Oll rääkis töö valmides pikalt sellest, et ta oleks tahtnud hoopiski Suurt Tulehiiglast teha, võttis ta Käpik-Spaidermänni ööseks kaissu.

siin see siis on:

ma olen hamster

2011-03-21T14:34:00.003+02:00

eile sorteerisin aastatagusest kolimisest ühte suurde kotti jäänud kangaid ja lõngu. tuleb välja, et ma olen suure ahnurina endale poodidest kahmanud neli täiesti arvestatava suurusega kasti täit lõngu pluss veel mingi hiigelkoti täis lõnga voodialuses kastis (mida ma ignoreerin) ja kindlasti on mul kuskil veel midagi peidus. kangakogustest ei hakka ma rääkimagi. ei tea, millal küll juhtub see ime, et ma olen kõik ära õmmelnud või kudunud ja kodus valitseb täielik tühjus (st terve virn tühje kaste). millegipärast ma arvan, et kui selline olukord peaks aset leidma, saan ma ilmselt riikliku autasu või Guinessi rekordite raamatusse või vähemalt Igor Volke tuleb mind sellise uskumatu paranähtuse puhul intervjueerima. seniks üritan Pärnu ja Tartu maanteed vältida ja liigelda marsruudil kodu-töö-kodu.

imeline!

2011-02-26T18:28:00.005+02:00

jaajaa, ma kohe lõpetan blogimise!

enne tahtsin veel öelda, et Google on ikka imeline! mul on vaja teha endale pulmadeks sall, selline mõnus ja suur, mille saab jaheduse korral ümber võtta. erinevalt kleidist, mida endale ise õmmelda ei tohi, leidsin, et see, kui ma endale salli ise koon, ei peaks küll sinna mittetohtimise alla kuuluma.

igastahes, mul on mingi kiiks, et tingimata peab mu sall olema Haapsalu sall või vähemasti selle moodi. otsisin internetist müüjaid ka, aga pidin hindu nähes peaaegu pimedaks jääma. seetõttu hakkasin Ravelryst mustreid vaatama ja täiesti juhuslikult sattusin sellisele blogile nagu New lace - old traditions. ja vaimustusin! seal on olemas ühe salli õpetus, rääkimata imelistest motiividest. ma ei tea, aga siuke tunne on, et ma nüüd ainult neid peeneid pitsimustreid hakkangi edaspidi kuduma. tegin proovilapi ka, motiiv on kahekordne vesiroos:

lõng on maalt, vanaema kodust pärit ja puhas lammas. mu isapoolsed vanavanemad tegelesid lambakasvatusega, küll enda tarbeks, aga villa said nii palju küll, et see kokkuostupunktis lõngavihtide vastu vahetada. väiksena mulle väga see lõng ei meeldinud, oli kare ja lambane, aga nüüd mu üks lemmik. sellest tuleb ka sall.

tegelikult ma muidugi tahtsin rääkida hoopiski seda, et proovisin seda pitsimotiivi terve eilse õhtu teha ja pool ööd takkaotsa. aga ei saanud ega saanud kuidagi hakkama. enim tekitas segadust tingmärk "no stitch - ei ole silmust". kuna ma päris pitsi olen suhteliselt vähe kudunud, nuputasin end selle tähendusega peaaegu pooleks! proovisin igasuguseid variante, aga välja ei tulnud midagi. suures ahastuses (sest ma ometigi olin leidnud üle pika otsimisaja mustri, mis on täiesti ideaalne ja - oma ning eestimaine) otsisin juba blogipidajate meiliaadresse, et oma küsimusega nende poole pöörduda (ja oma rumalust tunnistada). õnneks meenus enne, et olemas on ju kõikvõimas Google. ma ausalt öeldes ei lootnud sealt eriti midagi, sest esiteks sai mu otsisõnaks pikk ja lohisev "what means no stitch in lace pattern" ja teiseks olin ma selle suures ärevuses ka grammatiliselt valesti kirjutanud (mis vist küll Google´is suurt midagi ei tähenda). aga kõigest sellest hoolimata - voila! kohe esimene link lahendas mu mure kahe sekundiga! suurepärane lihtsalt! ja kõikidele teistele teadmiseks: "no stitch" on lihtsalt selleks mustrisse kantud, et muster jookseks joonisena ka siis, kui vahepealseid silmuseid peab kahandama jne, kududes tuleb neid kohti ignoreerida ja neist üle minna. lihtne!

pean lõpetama, sest mu näpud sügelevad nüüd kuduma. üks valmis töö on küll veel näitamata - Madise imepeened kindad, aga need pole pestud ega vormitud, kuigi sellest hoolimata juba kasutuses. seetõttu polnud neid ka parasjagu kodus. nii et jäävad siis järgmiseks korraks.

ruuduline pusa

2011-02-26T17:57:00.004+02:00

see on minu kõige uuem õmblustöö, mis valmis nii paar nädalat tagasi. ütlen ausalt, et viksisin idee ühest poest maha (jätan targu ütlemata, mis poest - pärast pannakse äkki veel kinni või midagi!). nimelt ma proovisin sarnase tegumoega kampsunit ühes poes ja see oli seljas väga äge. ma olin juba kassasse minemas, kui oma tavapärast kvaliteedikontrolli (jep, professionaalne kretinism, aga elu sees ei lahku ma nt Zarast (ei ole see pood, kust ma idee sain) ühegi asjaga, mille õmblusi ma üle pole vaadanud - ma ei taha maksta hiigelsummasid tõeliselt halva kvaliteediga toodete eest) käigus tuvastasin, et muidugi oli juba üks trukk eest ära tulnud. ohates viisin oma kallikese riiulisse tagasi. soov samasugust kampsunit/pusa omada aga ei kadunud. nii ei jäänudki muud üle, kui Abakhani külastada ja suurepärase kanga ja trukkidega väljuda.

kui ma uue pusaga kodus ringi kõndisin, hakkas Madis muidugi kõva häälega naerma ja teatas mulle igakord möödudes: "Häääudi, fõuks!". selgituseks lisas, et ruudud on ju täielik kantri ja krae näeb välja nagu kaelaside. ja lisas, et ei tea, kus mu hobune on. nojah. vähemasti tööl sain oma pusa eest kõvasti kiita!

PM: trikotaažkangas, mis on mõnusalt veniv, aga mitte selline, mis kiiresti välja veniks.
lisaks trukid.
LÕIGE: kunagi ammu Burdast võetud. see on mul üks põhilõige T-särkide, pusade jne õmblemiseks. täielik räbal juba (just viimati kleepisin teda kleeplindiga kokku), aga teda on hea kõigeks kohandada.

pusa:

talvemantel

2011-02-26T17:16:00.010+02:00

mu mantel valmis juba tegelikult talve alguses (nii palju siis minu jagamise kiirusest). lihtsalt üks hetk oli selline täiesti tüüpiline mulle-ei-ole-mitte-midagi-selga-panna-olukord. enam ei sobinud eelmise aasta isetehtud mantel (sest see oli suureks jäänud ja tegelikult ei meeldinud mulle ka selle lõige juba algusest peale. ära anda ega visata ei plaani, ootab ümbertegemist, sest erinevalt lõikest on kangas lihtsalt suurepärane) ega poemantel (mis oli ka suureks jäänud ja üldsegi kuidagi...vana) ega ka paar aastat tagasi tehtud mantel (mis küll meeldib mulle endiselt, aga on kuidagi pikk ja kohmakas ja takistab liikumist). seega ei jäänud mul muud üle, kui oma kangavarusid inspekteerida ja sobiv välja valida, lõike olin ma juba varem leidnud.

õmblemine läks lausa lennates, mind ei takistanud ka süümepiinad selle ees, et tegelikult oleksin ma pidanud enda mantli asemel hoopiski Madise sõbranna mantlit õmblema (piinlikkusega tuleb tunnistada, et see on mul siiamaani õmblemata). erilist mässamist ei olnudki ja villavatiinist tulenevate karvapallide köhimine seekord ka ei häirinud. tulemus mulle meeldib, võibolla muidugi oleks küll võinud natukene kitsam olla, aga elame üle.

PM: villane mantliriie
VM: polüestervooder, vblla natuke tugevam, kui tavalised voodrid
lisaks villavatiin, liimiriie, nööbid, pannal
LÕIGE: "Šitje i kroi" 3/2010

mantel eest:

ja tagant:

ja siin valik suurepäraseid kunstilisi fotosid sellest, kuidas ma ise seljas olevat mantlit pildistada püüdsin, sest Madist polnud parasjagu käepärast:

lilleline pluus

2011-02-26T16:22:00.006+02:00

see on projekt, mille kohta võin liialdamata öelda, et ma tegin seda aastaid.

ma arvan, et ma ostsin esimesena kanga (mitu aastat tagasi) ja ilmselt taaskord millegi muu jaoks. siis leidsin lõike, maal vanu Burdasid lapates.

lõiget pidin kohandama, sest algselt oli tegemist kleidi ülemise osaga (see tähendab, et ta oli väga lai ja lühike). alles jäid sisuliselt vaid esidetaili voldid ja püstkrae. varrukad tegin lühikesed, seljadetaili kinnis on trukkidega ja allääres on seotav alläärekant.

ilmselt siin peitubki valmimise venimise põhjus - pärast väljalõikamist oli tollega nii palju mässamist, et mul viskas totaalselt üle ja nii jäi ta seisma koos teiste samasugustega minu õmblussektsiooni nimetuse alla "kunagi, kui mässamise peale vihastumine üle läheb, teen valmis".

igastahes on ta nüüd valmis. korra olen seda kandnud ka, aga ta mu eriline lemmik ei ole. kuigi mitte väga ammu oma riideriiulis (sest kappi mul endiselt pole) inventuuri tehes olin põhimõtteliselt seda juba ära andmas, aga siis hakkas kahju - ikkagi ju kaua tehtud, kaunikene. ja üle pika aja selga proovides leidsin, et pole tal viga midagi. suvi ka varsti tulemas, siis saan ehk rohkem kanda.

PM: õhuke puuvillane, lisaks trukid seljakinnisele (nende löömise üle kindlasti kõik mu naabrid rõõmustasid, nagu ikka! ma ei mäleta millele ma ükskord parasjagu trukke lõin, võibolla see sama pluus, igastahes tekkis esialgu majja (kortermaja) täielik vaikus. sellele järgnesid mõne aja pärast naabrite väga närvilised tümpsuvad sammud, mis lõppesid alles siis, kui trukid ees. nojah, vblla ma muidugi ka lihtsalt kujutan ette.)
LÕIGE: Burda 10/1976

pluus eest:
tagant:

pikk ja roheline

2011-02-26T16:13:00.004+02:00

siin ta siis nüüd lõpuks on - minu imekaunis pikk ja roheline kleit.

eestvaates:

ja tagantvaates:

nüüd neid pilte vaadates ma ei suuda ära oodata, millal ometigi suvi tuleb (kuigi ma olen absoluutselt rahul ka talve ja kevadega!).

T-särk Beritile

2011-01-26T19:18:00.004+02:00

ükskord kangapoes käies leidsin sealt vahva ahvidega trikotaažkanga. millegipärast meenutasid need ahvid mulle kanagesti mu õetütart, kes siis oli kuskil kahene. uurisin õelt Beriti suuruse ja olin täitsa valmis talle sellest kangast midagi tegema. kahjuks aga kõik mu õmblusajakirjad sisaldasid täiesti tavalisi ja igavaid laste lõikeid. sihukesest kangast ei saa ju niisama mingit junni teha, eksole! nii ma siis natuke kurvastasin, kuni avastasin poest "Šitje i kroi" lasteteemalise erinumbri, kus täitsa mitu toredat lõiget sees. egas midagi, tuli see ajakiri endale koju tassida (no tegelikult ma muidugi ikka maksin selle eest, et keegi ei arvaks, et ma selle varastasin või midagi). no ja siis läks veel aega, kuni Beritil tuli 3-aastane sünnipäev. mõistsin, et ma ei saa enam viivitada ja asusin talle ajakirjast valitud T-särki tegema. naiivitarina mõtlesin, et mis see lasteasja õmblemine ära ei ole - ega ta üle paari tunni ikka aega võta. jee rait. ma õmblesin ja mässasin sellega ikka mitu päeva. aga valmis ma ta sain!

lõige: "Šitje i kroi" 7/10

kokandusminutid

2011-01-26T08:49:00.006+02:00

tegin eile õhtul kaneelirulle. ma tegelikult väga ei tea, mis ma tegin - tainas minu meelest väga nagu ei kerkinud (Madis, tarkpea, küsis, kas ma ikka pärmi panin) ja rullida oli raske ja pärast plaadil ei järelkerkinud ka, samas kui ahjus paisusid hiiglasuurteks. aga kõigest sellest hoolimata tulid rullid imehead ja ei jäänud saiased käkid, nagu mul viimati juhtus. teist korda elus tegemise kohta pole ju paha! tundub, et ma olen enese teadmata kokandusgeenius!

retsept ka:

50g toasooja pärmi
5dl käesooja piima
14-15dl jahu
100g toasooja võid
1dl suhkrut
1tl soola

täidis:

kaneeli
suhkrut
pähklitükke
rosinaid

pärmi lahustasin vähese suhkruga ja lisasin toa- mitte käesoojale piimale. lisasin soola, suhkru ja poole jahust. segasin. juurde toasooja või tükid ja ülejäänud jahu. esialgu segasin lusikaga, pärast käega. tegin taignapalli ja panin rätiku alla kerkima.

u tunni pärast tõstsin taigna jahusele lauale ja sõtkusin veel veidi. siis tegin taigna pooleks, rullisin laiali ja panin peale suhkru, kaneeli, rosinad ja pähklid. rullisin kokku ja lõikasin viilakad, mis läksid plaadi peale veel natukeseks kerkima. teise taignapoolega sama. siis 225 kraadisesse ahju ja valmis ongi!

dressipüksid

2010-08-18T10:05:00.002+03:00

tegin endale eile dressipüksid. nende väljanägemisest kirjutasin siin.

põhimaterjal: pahemalt poolt veits karvane (st fliisine) dressiriie, mis on sportimisele kohaselt sportivate meeste trükiga. kanga ostsin mitte just väga kaua aega tagasi Kangadžunglist. avastasin selle nimelt sealsest leiunurgast ja kuna trükk sel kangal oli piisavalt humoriaalne, pidin kohe ostma.

lõige: "Šite i kroi" 6/2010-st ja mõeldud tegelikult üldsegi mitte dressipükstele.

püksid on imemugavad ja koheselt said ka mu lemmikuks (hoolimata nende naeruhoogusid põhjustavast välimusest). ja taaskord, kui kaamera saan, teen pilti ka.

kleit

2010-07-28T12:37:00.003+03:00

mul on uus pikk ja roheline kleit! see kleit on täitsa...pikk ja roheline. lisaks sellele on ta ka veel muidu mõnus, sest
1. ta on nii õhukesest materjalist, et ma ei sure sinna sisse ära, kui ma 30-kraadise palavusega ringi liigun
2. tõeline meeste lemmik! töötab nii mu töökaaslaste kui ka suvaliste tänava-vanurite peal
3. ta on nii pikk, et varjab vabalt mu karvased sääred. sest olgem ausad - ma tõesti ei viitsi neid koguaeg epileerida

miinus on muidugi see, et ta võib mõnel tekitada tunde, et ma olen kodust välja tulnud öösärgis. või siis, et ma olen natukene rase. või et mul ei ole jalgu, sest need ei paista eriti kleidi alt välja. või kleidisaba jääb toolirataste alla ja käriseb, nagu juhtus mul ühe pika seelikuga. aga ma ignoreerin neid kõiki.

PM: kasutasin imeõhukest puuvillast riiet, mille ma kunagi aastaid tagasi Kangast&Nööbist ostsin ja mis tegelikult oli mõeldud hoopiski ühe teise asja tarbeks.
VM: ostsin ka K&N-st, see on samuti imeõhuke (batist). K&N mulle meeldib! kuigi seal võib paljalt hindade nägemisest pimedaks jääda, olin ma seekord voodri eest surmkallist raha nõus maksma, sest nii meeldiv teenindus oli! vuristasin müüjatarile oma õhukese voodri leidmise mure ette ja, selle asemel, et mind vihkavalt vaadata ja midagi nina alla pobiseda (nagu juhtub tihtipeale ühes teises kangapoes), naeratas müüjanna rõõmsasti ja ütles, et ta teab, mida ma tahan ja näe, siin on batistid ja mis värvi mul vaja on ja otsis kõik välja. ma siis üritasin ka natuke tark olla ja rääkisin, kuidas suvel ikka polüester voodrit ei taha panna ja müüjanna kiitis aga takka. tundub, et päris vähe on ikka vaja, et ma oma raha kuskile poodi jätaksin.
LÕIGE: võtsin oma vanast heast Burda-sõbrast. ma täpselt ei mäleta, kas see oli 7/2010 või natuke varasem.

õmblemine läks kenasti, kuni ma põhiosa selga proovisin ja oh seda rõõmu, kui ma avastasin, et ülemine rinnaosa on mulle päris suur (kuulen Kärti ütlemas, et võta juurde!). tänasin Burdat, nagu mul ikka tihti peale tema lõikeid kasutades teha tuleb. olin täiesti kindel, et suurus 38 läheb mulle suurepäraselt, sest siiani oli see osutunud tõesti ideaalseks. st te ei saa aru. Burda lõigetega on alati räige nuss noh! ALATI!! ma pean a-la-ti kuskilt sisse võtma, midagi kitsamaks tegema jne. ja siis ma olin järsku märkamatult suutnud oma keha sobitada ideaalselt Burda suurusesse 38. mitte mingit jama! ja nüüd selline ikaldus. ma kahtlustan, et 36 suurus jääb mulle mõneti liiga väikseks. kui mitte muidu, siis pikkuste poolest kindlasti. ohh rõõm tõepoolest.

voodriga läks lihtsamalt. alguses ma tahtsin selle ka teha koheva, aga siis avastasin, et mul pole riiet nii palju ja siis ma võtsin lihtsalt oma pika seeliku voodri, panin kangale ja lõikasin selle järgi välja, eirates kõiki koolist pähe tuubitud reegleid ja huvitumata, kas see jääb üldse hästi istuma (õnneks jäi). no nii juba tahtsin, et valmis saaks ja ei viitsinud enam mõelda ja otsida, et kust korraliku lõike leian. siis varsti sai kleit ka valmis.

nüüd ma hõljun sellega ringi ja rõõmustan ja vaatan ärevusega ilmateadet, mis lubab edaspidiseks vihma ja külma ilma. oh toredust. õhtul, kui meeles on ja kaamera kätte saan, panen pilte ka. seniks aga õmblemiseni!

Mrs Darcy kampsun

2010-04-21T18:49:00.008+03:00

loomulikult pidin ma lõiget ümber tegema, sest esiteks on mul erinevalt sellest tüdrukust rinnad ja teiseks on mul ka pikemad käed ja keha. sellest hoolimata olen ma kampsuniga väga rahul ja enda lõikemugandamisoskuse üle äärmiselt uhke. pilt on nagu ta on, sest mu kallis mannekeen Diana on kodus ja nii pidin end ise suurepärase fotograafina fotografeerima.

hiljem: tundub, et mul vedas. just vaatasin sealt blogist, et tegemisõpetus on maha võetud hoopiski. õnneks olen selle välja printinud ja saan maailma paisata hunnikute viisi Mrs Darcy kampsuneid. muhahahahaha!!

vaalmiiss!!

2010-04-21T08:22:00.001+03:00

sain Mrs Darcy kampsuni valmis. tuli imenunnu. õhtul näitan vblla pilte ka.

lilllaaaa! ja plaanid

2010-03-10T14:50:00.005+02:00

lasin end hullutada Selveri Laadapäevadel ja ostsin sealt lillat lõnga. kuigi ma olen lõnga osas väga peps ja üldjuhul ei taha, et mingi vastik tehiskiud (hiljem: nagu näha on aastaid ülikooli mõnusasti mööda külgi maha jooksnud - tegemist on siiski sünteetilise kiuga) mu kauni ihu vastu puutub, ei teinud ma seekord väljagi, et tegemist on 100% akrüüliga, ja ladusin lõnga korvi. ma nimelt taasavastasin Ravelryst Mrs. Darcy kampsuni. olen seda juba mitu aastat endale teha tahtnud, aga tahtmisest kaugemale pole siiamaani jõudnud. nüüd on mul lõng ka olemas ja vabandusi rohkem võtta pole.

lisaks sellele kampsunile tahaksin veel:

1. lõpetada Madise püksid varem kui paari aasta pärast
2. õmmelda lühikeste varrukatega pluusi
3. õmmelda kevadmantli lootuses, et siis lumel ei jää muud üle kui ära sulada
4. teha endale voodilinast sall
5. õmmelda veel midagi uut oma garderoobi talve hirmutama
6. kududa igasuguseid mõnusaid asju
7. õmmelda midagi kokkusulatatud kilekottidest
8. õmmelda kollasest velvetist kott

jnejne

edu mulle!

elan-elan, miks ei ela!

2010-02-25T16:26:00.003+02:00

tähendab. ma olen jummalast olemas. ja väsitan oma käsi ka. nt just õmblesin endale ühe pluusi ja ühe pulloveri. ja ühe mütsi tegin talve lõpetuseks ja selle kõrvale olen teinud juba peaaegu ühe kinda, mille ma küll kodus üles harutan, sest esiteks tuli see isegi minu labidakäte jaoks liiga suur ja teiseks leidsin ma palju kaunima mustri, kui see, mis praegu pooleli on. veel olen printinud välja terve hunniku kudumaterjale, mida ma kõike kohe ja korraga teha tahan, aga ilmselt läheb valmistamiseks siiski aastaid pingutust. seniks üritan vanemaid külastades meeles pidada, et kaamera tuleks sealt kaasa võtta ja siis oma senised suursaavutused üles tähendada. egas midagi. üritan usinam olla!

mehed suurte kottidega

2009-08-08T14:19:00.011+03:00

Madisel oli 20.juunil sünna. õnneks olen mina tõeline käsitööline ja seetõttu suutsin peaaegu vältida tema sünnakingile raharaiskamist. nimelt ta juba mõnda aega käis ringi joonistega ning rääkis mulle, kuidas ta tahaks endale mõnusat kotti. sain vihjest aru ja vaatasin üle oma kodused kangavarud. leidsin justtäpselt sobiva ruudulise - mõnusasti kõva ja vastupidav. ega jäänudki muud üle, kui minna poodi ja osta veel maailma laisemale kotiõmblejale mõeldud õlarihmapaela või mis iganes selle paela nimi ongi ja asutada end kodusse õmblema. salaja muidugi. noh, et üllatusmoment säiliks.

nii ma siis võtsin ette oma vana hea Biitlite koti, et selle peale mõõte võtta ja Madisele samasugune teha. suhteliselt suvaliselt võtsin neid, aga suure imena läksid lõpuks kõik detailid kenasti täpselt kokku ja ma ei pidanudki üldse jamama. pole mõtet mainida, et see ongi maailma ideaalsem õmblemine - kõik sujub, ei mingeid parandusi, mässamist, käkki ja lõpuks töö nurkaviskamist närviderahunemist ootama. lihtsalt zupz! ja valmis. rääkimata väga rahulolevast booifrendist, kes pärast su käsitööd tervele maailmale kohe kuidagi ära kiita ei jõua.

igastahes kott ise on selline:

klapi alt pealtvaates on selline:

ja küljelt vaadates selline:

siin on näha kaunis sisemus. õmblustega ei pidanud erilist vaeva nägema - katsin nad lihtsalt selle kotirihmapaelaga. lihtne!

sees on õmbluste vahele õmmeldud ka väike tasku:

siin sain piinamisähvardusel vaese nutva omaniku koos kotiga ka pildile:

tegelikult on ta oma koti üle muidugi rõõmus:

vot sihukese asja tegin siis seekord. rõõmustamaks ka muid inimesi peale iseenda. kõiki pilte saab maailma suurimalt näha nende peale klikkides.

tegelikult on mul muidugi terve hunnik valminud asju veel kodus. rääkimata Madise aastaaega valminud jopest ja minu suhteliselt esimesest tikkimiskatsetusest, mis väga metsa ei läinudki mu meelest. aga neist teinekord. käsitöötamiseni!

nibudega barett "Sidrun"

2009-06-02T15:00:00.001+03:00

nagu aru saada, tegin selle mütsi juba sügisel. või siis selle aasta alguses. või kevadel. ega mälu pole enam endine. komplekti kuuluvad ka sall ja kindad. neid ma kahjuks näidata ei saa, sest kindad on juba kantud ning seetõttu pisut määrdunud ja ootavad pesu, aga ma pole viitsinud seda ette võtta. (tegelikult muidugi on lihtsalt koguaeg meelest ära läinud see pesemise osa.) ja sall ei ole veel täitsa valmis. mul kadus vahepeal heegeldamise raamat ära ja nii ma ei saanud sallile kinnituslille heegeldada, kuigi üritasin mälu järgi meelde tuletada. aga nagu ma juba ütlesin, mälu pole enam esimeses nooruses, ja nii heegeldasin ma lihtsalt käkke. mitmeid kuid hiljem leidsin raamatu üles, aga unustasin heegeldamise ära. st mitte oskuse vaid ikka selle, et pidin heegeldama. lisaks sellele hakkas tööle minu pea pedantluse osakond, mis veenab mu aju, et sall vajab uuestikudumist, et ta ei oleks nii lai. eks ma vaatan, kas lasen end veenda või ei.

tegelikult on mul veel terve hunnik valminud käsitööd kodus, mida ma pole viitsinud pildistada ja siis siia vahtimiseks üles riputada. üldse on mul suur himu õmmelda ja kududa ja heegeldada, aga ma ei viitsi eriti. selle asemel ostan kokku hunnikutes kõiksugu ajakirju, vahin pilte ja kujutlen neid kauneid asju enda seljas. vähemasti on mul olemas kujutlusvõime.

kui end vahepeal kokku võtan, siis vblla on järgmine aasta jälle uut postitust oodata. muhahahhaha.

minikleit

2008-11-16T18:27:00.003+02:00

kampsuniteisikud

2008-11-07T14:58:00.015+02:00

peale mitmeid kordi siniseks vihastumist, sain lõpuks selle pildi kokku lapitud ja siia pandud.

kampsunitest nii palju, et vasakpoolne on Maiksi surmkallis ja parempoolne minu õmmeldud. ega ta mulle eriti ei meeldi, sest pole üldsegi mõnus trikotaaž - venib kohe välja. aga nagu ikka - ma pole viitsinud seda kitsamaks teha. nii ta siis seisabki mul kapis. ja ootab.

lambad

2008-09-22T11:08:00.010+03:00

siin ta on. minu esimene suurepärane postitus. tore, et ma suutsin selle valmistada peale mitmeid kuid. õnnitlen end selle puhul enda poolt.

igastahes tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma leidisin täiega ägedat lõnga kapist, mis sobib suurepäraselt ühe kampsunitegemisõpetusega. ma olen nüüd natuke aega siin toast tuppa tantsu vihtunud. rõõmust, muidugi. mulle meeldib kapist ägedaid asju leida. ühtlasi leidsin ma ka vanaema vanu lõngavihte, mis lausa kutsuvad end värvima ja kerima. (keegi võiks oma käsi mulle kasutuseks laenata).

ma mäletan, et vanasti, kui ma olin veel noor(em), siis mulle kohe üldse ei meeldinud need vanaema lõngad. vastikud lambased olid. ja rasvased. ja lõhnasid nagu...lammas. ja üldsegi polnud ägedad. nüüd ma mõtlen, et ei tea, kas meil maal on neid veel jäänud. vihte noh. et saaks kududa igasuguseid mõnususi. vanaema ju ometigi kasvatas lambaid (ja mina karjatasin neid ja karjusin nende peale, kui nad naabri viljapõllule otsustasid põgeneda) ja lõikas villa ja vahetas seda lõnga vastu. nagu see ikka käib. mäletan, et ükskord ta sai isegi päris ehtsat ja looduslikku halli lõnga, sest ühe lamba vill oli kergelt hallikas (mitte hallitanud). oh neid häid aegu.

ühesõnaga, lõng ise on selline:

ega ma muidugi suurem asi pildimeister ei ole, seetõttu on lõng tegelikkuses muidugi täiesti teist värvi. (kollane, muhahaha). ma ei kujuta kohe üldse ette, mis aastas ta pärit on. aga silt tegi minu Tekstiilikatsetuse ja Tekstiilimaterjalide kursuse läbinud südame rõõmsaks küll. ega enam ikka naljalt ei saa lõngasildilt lugeda informatsiooni joontiheduse või värvipüsivuse kohta. igastahes põnev. kui ma nüüd ühe teise kampsuni valmis saan, asun kohe seda kuduma. ja eks siis näitan teistelegi.